13.06-15.06 2008 toimub järjekordne Käru kristlik lastelaager Simuna lähistel Käru külas, sealse koolimaja ümbruses. Oodatud on kõik lapsed ja igas vanuses sõltumata nende põhapäevakooli- või kirikukogemusest. Osavõtu tasu ühe lapse kohta on 50 krooni. Eelregistreerimine vajalik e-meilitsi tauno.toompuu@eelk.ee või tel 529 0651.

P 01.06 kell 14.00 3. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; jutlustab õp Tapio Vähäkangas

P 08.06 kell 14.00 4. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; teenib õp Tauno Toompuu

13.06-15.06 Käru kristlik lastelaager Käru külas

P 15.06 kell 14.00 5. nelipühajärgse pühapäeva perejumalateenistus; teenib õp Tauno Toompuu

P 22.06 kell 14.00 apostlite pühapäeva jumalateenistus; teenib jutlustaja Ahti Udam

E 23.06 kell 11.00 surnuaiapüha jumalateenistus Simuna kalmistul; teenib õp Tauno Toompuu

P 29.06 kell 14.00 7. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus

P 19.08 kell 12.00 – 12. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus
kell 17.00 – akordionistide orkester “Tremolo” kontsert

P 26.08 kell 12.00 – 13. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus

P 02.09 kell 14.00 – 14. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus
kell 16.00 – jumalateenistus Rakke vanas vallamajas

P 09.09 kell 14.00 – 15. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus
kell 16.00 – armulauaga palvus Veneveres

P 16.09 kell 14.00 – 16. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus

P 23.09 kell 14.00 – 17. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus;
jutlustab Kirsti Malmi misjonikeskusest

P 30.09
kell 14.00 – 18. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus

P 08.07 kell 12.00 – 6. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; õp Tauno Toompuu

P 15.07 kell 12.00 – 7. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; õp Tauno Toompuu

P 22.07 kell 12.00 – 8. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; õp Enn Salveste

P 29.07 kell 12.00 – 9. nelipühajärgse pühapäeva jumalateenistus; õp Enn Salveste

NB! KULDLEERIPÜHA toimub Simuna kirikus pühapäeval 12. augustil. Jumalateenistuse algus kell 12.00. Soovitatav eelregistreerimine koguduse kantseleis.

Simuna kirik sai käesoleval kevadel oma interjööri uue elemendi. Nimelt toodi 4. mail siia pärast konserveerimistööde lõppemist tagasi kirikus kunagi eksisteerinud kantsli jalg. Konserveerimistööd tegi KAR-Grupp AS. Kuju seisund oli halb — puit mardikate poolt suures mahus kahjustatud ning skulptuuri pind väga mustunud. Puhastamise käigus ilmusid nähtavale üllatavalt hästi säilinud kunagise polükroomia jäänused figuuri rüül ja näol — punane, valge, sinine, roosa. Värviviimistluskihid ja puit konserveeriti ning tehti puidukahjurite tõrje. Et skulptuur oleks võimalike vigastuste eest kaitstud ja ka paremini nähtav, otsustati selle eksponeerimiseks valmistada metallist tugialus ning paigaldada kuju inimese haardeulatusest kõrgemale. Sobilikuks kohaks valiti kesklöövis altari poolt teine lõunapoolne piilar.

Kuju vanusest ja täpsest päritolust ei tea ükski dokument ega kroonika kõnelda. Simuna koguduse ja kiriku ajalugu on sama lünklik ja konarlik kui enamik meie aja- ja kultuuriloost. Võime omamoodi õnnetuseks pidada suurt asjaarmastajate ajaloolaste ja koduloouurijate hulka, kelle materjalikäsitlus on oma ülevoolavas vabaduses lähemal muinasjutumaailmale kui ajalookirjeldamise teadusele. Sageli on need «ajaloouurijad» aga väga innukad ja jõuavad kokku kirjutada rohkem, kui professionaalide väike hulk sellest asjalikku informatsiooni sõeluda suudaks.

Nimetatud puuskulptuuri kohta on teada vaid niipalju, et tegemist on kunagise kantsli jalaga. Kantsel ise on hävinud, kuid jalg jäänud alles. Mis ajal kantsel ehitati, ei ole teada. Simuna kirikukroonika kõneleb, et Liivi sõjast (1558–1583) kuni aastani 1622 «kirik täiesti tühja ja mahajäetuna seisnud». Siis hakatud kirikut taas remontima ja korrastama. Võime siis oletada, et järgnenud korrastustööde käigus valmistati kirikule ka kantsel ja kantslijalg, mis tänaseni alles.

Teada on, et ka Põhjasõjas (1700–1721) kirik oma osa inimlikust totrusest kätte sai ja väidetavalt isegi põles. Tõenäoliselt võttis sõda endise kantsli, sest juba 1724 ehitati Simuna kirikusse uus, tänaseni alles olev barokne jutlustamistool. Vaevalt et endine kantsel tules hävis, nagu seda vahel väidetakse, sest siis oleks küllap ka kantsli jalg tulehammustustest pureda saanud. Nii võime siis jääda selle juurde, et too vahva skulptuur on umbes kolme ja poole sajandi vanune nikerdustöö tundmatult meistrilt.
Teine kindla vastuseta küsimus on see, keda skulptuur kujutab. Rahvasuu teab oma lihtsameelsel moel pajatada kirikuehitajast Simunast, kes tornist viimaks alla prantsatanud ja nõnda oma õnnetu lõpu leidnud. Tema auks olevatki too kujuke voolitud ja altari taha pandud.

Kunstiloolased kõnelevad, et kantsli jalgadena on luterlikus ikonograafias kõige sagedamini kujutatud püha Kristoforust, nelja evangelisti või Moosest. Päris kindlalt ei saa Simuna kiriku vana kantslijalga neist ühegagi samastada, sest tunnused selleks puuduvad (Kristoforust kujutati tavaliselt teel olijana, evangeliste neljakesi koos ja Moosest koos käsulaudadega).
Seetõttu oleme Simunas läinud eesti kultuuriloos juba käidavaks trambitud oletuse teed, millele on paras ports enesele meelepärast värvi juurde lisatud, ja ütleme, et tegemist on apostel Siimonaga. On ju viimane üheks Simuna kiriku, küla ja kihelkonna kaitsepühakuks ning rahvajutu Simun tahab kantslijalas paigale nime andnud meest näha. Seega, niikaua kui keegi paremat teadmist ei jaga, kõneleme oma külalistele puusse raiutud Siimonast, kes kord kantslit toetades oma tööd evangeeliumi kuulutamiseks teinud.

2006. aastal konserveeriti Kanuti ennistuskojas ka Simuna kiriku altarimaal, milleks saadi toetust pühakodade säilitamise ja arengu riiklikust programmist.

Tauno Toompuu

Järgnev artikkel on esmalt avaldatud internetiajakirjas Meie Kirik.

Laupäeval, 2. juunil, tähistas EELK oma 90. juubelit. Üheks teemaks, mida mitmel moel, eriti aga konverentsi raames puudutati, oli küsimus EELK tulevikuvõimalustes ehk meie kiriku homsest päevast.

Kui me otsime n-ö ametlikku määratlust, millega EELK oma tulevikunägemust väljendab ja millest lähtuvalt peaksime oma tulevikuplaane seadma, siis leiame selle kiriku põhikirja viimasest lausest: “EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.” Teisisõnu – kirik näeb oma tulevikku üksnes sõltuvuses Jumalast ja Tema tahtest, sest kirik säärasel moel on Jumalast tahetud (või vähemalt lubatud) ja lõpetatakse koos Jumala plaanide täitumisega. Küllap võime taolist arusaama pidada koguni kirikuks olemise eelduseks – kui keegi tahab end mõista kristliku kirikuna selle katoolses ja apostlikus tähenduses, ei saa ta pidada võimalikuks oma homsel päeval varem lõppeda kui maranatha palve täitumisega.

Seega on olemas alus kogu ülejäänud tegevuse planeerimiseks. Luterlik kirik Eestis ei ole mingi ajalik institutsioon, vaid osa katoolsest kirikust, kandes kõiki selle ülesandeid. Taolisse kirikusse tulev inimene võib teada, et siin on olemas kõik, mida ta oma hingeõndsuseks vajab, sest tegemist on sellesama Kirikuga, mis on rajatud apostlite alusele ja kannab edasi Kristuse head sõnumit moonutamata kujul.

Üheltpoolt lihtsustab taoline enesemääratlus kiriku tegevust, sest me näeme endid sõltuvana ennekõike Jumalast ning Tema ajagraafikust. Meie arengukavad, plaanid ja kalendrid on märgitud Jumala tahteavaldustega. Ent teisalt võtab kirik siin enese õlule suure vastutusekoorema. Sest meie edukuse või edutuse hindamise kriteeriumiks saab seesama Jumala tahe, millest lähtuvalt oma olevikutegemisi ja tulevikupüüdlusi paika paneme. Ja see on Kirikuks olemise vastutus, mille eest põgenedes lakkame ka Jumala päästet vahendava Kirikuna eksisteerimast.

Antud kirikumõistmisele on olemas ka alternatiive. Küllalt on võimalusi olla väliselt ja nime poolest kirik, samal ajal vastutusest põgenedes või end teisel moel kui universaalsest Kirikust eraldades. Näiteks oleks võrratult lihtsam tee piiritleda oma tegevus mõne ajaliku institutsiooniga. Ehk kõige tuntum on olnud kirikute enesepiiritlus riigiga. Riigikiriku tulevikuväljavaated on enam või vähem seotud riigi eesmärkidega ning ka vastutus on jagatud riigiga.

Oma olemuselt ei erine riigikirikust kuigivõrd mõni nn projketikirik, kes enesele seadnud (või seada lasknud) ajalikke, materiaalseid, rahvuslikke, territoriaalseid vms piiranguid. Nõnda on kindlasti lihtsam oma tegevust planeerida ja hinnata, kuid seejuures ka lihtsam lakata olemast Kristuse Kirik. Vastutust Jumala ees siin küll ei eitata, kuid veeretatakse kirikult indiviidile, üksikule usklikule. Kiriku ülesanne on neid indiviide koondada, nende eest hoolitseda ja katsuda rakendada üllaste eesmärkide vankri ette. Taolised projektikirikud öeldakse olevat “edukad”, sest nad käivat ajaga kaasas ja on mitmeski mõttes moodsale inimesele mõistetavamad, sest mõtlevad ise moodsa inimese kombel (kuidas olla edukam). Paraku ei saa me taolisi indiviidide ühendusi pidada enam osaks katoolsest, õndsustvahendavast Kirikust, sest neil ühendustel puudub vastutus hingede päästmisel.

Projektikiriku märke võime näha mitmete meie naaberkirikute juures. Rootsi luterlik kirik on oma väljundi leidnud kiires ajaga koosjooksmises, et olla võimalikult rahvapärane ja ühiskonnaga samade põhimõtete järgi toimiv. Drastilisemateks näideteks on soolise võrdõiguslikkuse printsiipide rakendamine preesterkonna pühitsemisel või samasooliste kooseluvormide kiriklik õnnistamine. Seda võiksime nimetada riigikiriku sündroomiks, mis tähendab, et üks sõltuvus (riigist) vahetatakse kiiresti teise vastu (rahva tahe). Ja Anders Wejrydi juhitav Rootsi kirik näib antud sündroomi tugevasti põdevat.

Sarnaseid märke võime näha ka Soome luterlikus kirikus, mille peapiiskop Jukka Paarma huljuti Eestit väisas. Ajalehest Eesti Kirik (23.05.2007, nr 21) võisime lugeda, et Soome kiriku kaks peamist põhimõtet on kaitsta inimväärikust ja võrdõiguslikkust. Mille poolest erineb Soome kirik inimõiguste eest võitlevatest organisatsioonidest, peapiiskop Paarma jutust me sellest artiklist vastust ei leia.

Eesti kirik seisab täna vältimatult samade küsimuste ees. EELK tihedad sidemed Rootsi ja Soome kirikutega avaldavad kahtlemata oma mõju. Lisaks kiriku sisesed suundumused ja nägemused. Kiriku valmiv arengukava püüab kaardistada olulisemad punktid, mida silmas pidades edasi liigutakse. Kindlasti võib see anda väärtusliku toe kiriku teel homsesse, kuid samal ajal saada ohuks, mis teeb Eesti luterlikust kirikust ühe ajutise projekti teiste seas.

Tendentsid selleks on olemas. Siia hulka kuuluvad EELK 90 aastapäeva eel ja järel kuuldud loosungid, mis kutsuvad eesti luterliku identiteedi kaitsele või seisma n-ö emade-isade aegse jumalateenistuskorra eest. Hoopis vähem kuuleme küsimuseasetusi, mis näeksid meie kirikut katoolse ja apostlikku järjepidevust kandva õndsustvahendava organisatsioonina, mida meie kiriku seadused ometi nii tugevalt rõhutavad (vt EELK Põhikirja 3. paragrahvi).

EELK tänase päeva küsimus homse kohta on, kes me soovime olla. Kas projektikirik, mis põleb heledalt kuid kiirelt, või Kristuse kirik, kes võtab täie tõsidusega oma jumalikku mandaati vahendada päästet ja tõe tundmist? Kahel toolil korraga istuda ei saa. Kui mõtleme täna oma kirikule 10 või 20 aasta pärast ja milline, või kas üldse ta olemas on, siis sõltub vastus täna tehtud otsustest. Naaberkirikute näiteil on meie valik selles, kas EELK läheb Rootsi luterlaste liberaalse projektikiriku teed või astub konservatiivse Läti kirikuga samale rajale. Esimesel puhul ei ole 20 aasta pärast võimalik EELK-d eristada muudest ühiskonda teenindavatest organisatsioonidest. Teisel puhul püsib lamp lambijalal ja soolal on väge ning täie tõsiduse ning vastutusega kuulutatud päästesõnum lunastusest Kristuses juhib inimesi õndsusele kuni Issanda Jeesuse Kristuse taastulekuni.

Tauno Toompuu

5. juunil pühitseti Simunakoguduse diakon Tauno Toompuu preestriametisse. Pühitsusteenistus toimus Tallinna Piikoplikus Toomkirikus. Virumaa Teataja kirjutas sündmusest nõnda.

StS

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.