Eelmisel simunapäeval (28.10.2006) pidas Avanduse mõisas loengu zooloog Aleksei Turovski teemal Rituaalne käitumine loomadel. Järgnevalt toome ära killukesi sellelt loengult. Tegemist ei ole tervikettekandega, vaid mõningate väljavõtetega sellest.

Tunnen ma suurt hingesugulust suure paleontoloogi ja kui ma ei eksi (ja ma usun, et ma ei eksi), siis ka arvestatava teoloogi Piere de Chardini väitega: “Issanda imelistest instrumentidest kõige imelisem on evolutsioon”. Evolutsiooni käigus on kõikidel kõrgematel loomaliikidel välja kujunenud täiesti kindlad igale liigile omane rituaalse käitumise vorm. Milles on rituaalse käitumise vormi bioloogiline mõte? Ja kui me räägime rituaalidest kui orgaanilistest, õiget asja teenindavatest käitumise vormidest, siis meie inimesed igaljuhul ei tohi unustada, mis on selle rituaali mõte, sisu ja vormide vaheline seos. Kui me selle unustame ja jääme ainult konkreetse rituaali retseptika juurde, siis me jõuame ebausuni. Rituaal jääb rituaaliks seni kuni on selge, mida rituaal tähendab, mis on rituaali olemus, millised nähtused, seosed ja vormid on selle rituaali loomisel, tekkimisel olnud ja on siiamaani.

Kas minu Siberi valge kurg midagi teab oma rituaali olemusest? Ma ei julgeks küll väita, et ta üldse midagi teab. Mõtleb ta küll, loomulikult. Nii nagu iga loom mingil määral mõtleb. Loomulikult ei ole tema mõtlemine kontseptuaalne, ei ole mõisteid tema mõtlemises. Meie siiski oleme, tänu Issandale, teadvusega liik, me oleme kontseptuaalse ehk mõistetega mõtlemise võimega liik ja see tähendab, et me oleme sõna liik, sõnaga liik, keelega, päris keelega liik. Ühelgi teisel loomaliigil keelt ei ole. Kuid suhtlemise vahendeid, märke ja signaale on igal liigil.

Vaadake, loomad ei karista omi lapsi. Nad keelavad omi lapsi ja teevad seda täiesti kindlalt ja ritualiseeritud ja kindla vormiga viisil. Aga loomulikult ainult sellistes olukordades, kus on mida keelata. Niisama heast peast minna lapsele juurde ja minna neile kallale, seda loomad ei tee. See võib juhtuda tehistingimustes kui nende minas ja kogu nende olemises tekib palju energiat, mis ei leia looduslikku väljapääsu ja see olukord – tugev sisemine pinge – võib loomulikult sundida tulla kallale ja hakata keelama ei tea mida. Kuid seda looduses ei juhtu väga lihtsal põhjusel – looduses loomadel ei ole aega sellega tegeleda. Selleks peavad olema nii looduslikult kui zooloogiliselt võttes patoloogiline olukord, kus vaba aeg ei ole mingisugune vaba, see on pinge kasvu aeg sest mitte midagi selle pingega teha ei ole. See on kõige ohtlikum olukord loomade tehistlikes tingimustes pidamiseks ja see on ka kõige ohtlikum olukord, ma olen selles täiesti kindel ka inimeste pidamise juures.

Nii et keelatakse aga ei karistata. Keelatakse väga kindlate rituaalsete võtete abil. Võetakse kukla tagant ja öeldakse huarr, st “jäta järele”. Ka võib ta kratist kinni võtta ja raputab, see tähendab “jäta kohe järele”. Kas karupoeg jätab kohe järele – reeglina jah. Kuid kas see hakkab uuesti sellesama pahandusega peale, kas ta hakkab uuesti kohe või mõne hetke pärast, sellise keelamise puhul, see on konkreetse loomapoja temperamendi küsimus. Mõni hakkab kohe, niipea kui lased ta lahti. Teine mõteb, teeb järeldusi ja üritab uuesti no nt 10-15 min pärast.

Aga on olemas ka rituaalsed märgid, mis tähendavad – mitte kunagi ära sedasi tee. Ja koerlaste puhul on see ninajuure ja silmade ema lõugade vahele võtmine ja häälitsus hrrrr. See tähendab, “mitte kunagi antud olukorras sedasi nagu sa tegid ei tohi teha”. Reeglina see aitab esimesel korral. Siin on meil rituaali bioloogiline aja kokkuhoid, eluõpetuse maksimaalne efektiivsus. Karistuse puhul kaob loomalapsel meelest mille eest teda karistati. Loomad ei kasuta neid meetodeid. Tegelikult kui karupoeg istub emmele pähe ja teeb seal midagi sündsusetut, siis emme annab talle laksu. Ema ei tee talle haiget. Kui on aga vaja loomakest kiiresti õpetada, siis keelu rituaalseid vorme loomad kasutavad küll.

Rituaali bioloogiline mõte on maksimaalne efekt minimaalse ajakuluga. Reeglina zooloogias, kui me räägime loomade rituaalsest käitumisest, me peame silmas igale liigile väljakujjunenud ainulaadset seksuaalkäitumist kindlate vormidega, mille mõte on – vältida hübridiseerimist. Reegline hübriidid on hüljatud ja see on aja ja materjali ja võimaluste raiskamine. Määrata täpselt soode vahekord – isased ja emased. Ja kolmas, väga tähtis rituaali moment loomariigis on veenvalt näidata kõikidele asjaosalistele, kelle pärilikkus, kelle olemus, bioloogiliste omaduste kompleks on kõige väärtuslikum, kõige parem, eelistatav. Enamasti eelkõige püsisoojastel valivad emastel. Loomulikult valivad ainult olukorras, kus keegi teeb ettepaneku. Isased aga peavad tegema selle ettepaneku maksimaalselt selgelt, et emased saaksid hinnata minimaalse ajakaoga, nii kiiresti kui vähegi saab isaste pakutavaid pärilikkuse võimalusi. Kellest tuleb kõige paremate laste isa. Selleks peetakse rituaalseid turniire, selleks vahetatakse sulestikku, selleks paabulinnud löövad lahti oma lehvikud, liigutavad tiibu ja karjuvad määoo, kassi häälega.

Ja oli teoloog Schleiermacher. Tema andis religioossuse definitsiooni – huvi ja tohutu isu lõpmatuse järele. Kui on lõpmatus sinu jaoks, siis ta kutsub. Kas on olemas inimesi, kes üldse ei usu? Teksase ülikooli professorid väidavad, et on olemas usugeen. On sul see geen konkreetses positsioonis, sa usud. Usud, et Jumal on – usud. Usud, et Jumalat ei ole – oi, kuidas usud. Pole seda geeni antud positsioonis, siis sa ei usu üldse mitte midagi. Helistatakse sulle ja öeldakse, et sul oli tädi Kanadas, kes nüüd suri ära ja pärandas sulle 50 000 naela, sa ei usu – geeni ei ole. Andke andeks, mina ei usu, et see asi nii lihtne on. Väga palju sõltub keskkonnast, isiklikust kogemusest ja kasvatusest. Meie väärtuste edasiandmine, hoiakute, suhtumiste ja hinnangute kujundamine on protsess, mis tõepoolest kõige kõrgemal tasandil inimest teiste loomaliikidega lubab võrrelda. Seda me leiame kurglastel, karudel ja pesukarudel, šimpansitel, me leiame seda loomulikult inimesel. Kuid inimese jaoks eksisteerivad mõisted aeg ja surm. Loomade jaoks aja kontseptsiooni ja surma mõistet ei ole. Isegi elevantide jaoks ei ole.

Kuigi elevantide kohta on teada, et isegi 15-20 a pärast peale oma karjaliikme surma tevad nad kõrvalkäike sellesse paika, kus suri ja kuhu jäi nende karja liige. Ja seal nad siis teevad kummalisi liigutusi, võtavad tema konte kui neid veel on. Annavad teineteisele või viskavad õhku ja teevad kummardusi. Kas see on seletatav, põhjendatud sellega, et elevantidel on surma mõiste, et nad mälestavad oma kadunukest? Ma arvan, et seletus on palju lihtsam.

Elevandi edu pandiks on tema hea mälu. Matriarhiks saab see emane loom, kes kõigile teistele karja liikmetele pidevalt ja veenvalt tõestab, et tema mälu on suurepärane, kõige parem. Igal elevandil on oma koreograafiline, isiklik kuid ritualiseeritud etteaste. Mina teen niiviisi, kuidas sina teed? Saame kokku juhuslikult 5 aasta pärast ma näitan, sina tegid niiviisi, kuidas mina tegin? Kui nad tulevad oma kadunud karjaliikme juurde, siis nad näitavad teineteisele, et vot tema tegi nii. Meil ei ole siiski alust arvata, et elevandil on selline mõiste nagu aeg ja selline mõiste nagu surm. Järelikult meil ei ole alust arvata, et nendel on religioossus.

Kuid mis on täiesti kindel – loomad on süütud. Kui tiiger sööb mõnda National Geographicu filmioperaatorit, andke andeks, see on õudne lugu. Kuid tiigri seisukohalt – tore uudis, ma söön. Ta ei ole patune. Sest patu jaoks on vaja mõistust.

Noppeid Aleksei Turovski loengust vahendas:

StS

Advertisements